1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatt toimus 20.-30. juulini Eesti NSV-s, Tallinna lahel. Võistlustel osales 83 jahti 23 riigist, kokku 154 sportlasega. Kavas oli 6 paadiklassi (Finn, 470, Lendav hollandlane (FD), Soling, Tornaado, Star), võistluste tulemusi paadiklasside kaupa näete siin seinal.

Enne 1980. aasta olümpiamängude korraldamisõiguse saamist oli NSV Liidu pealinn Moskva kandideerinud ebaõnnestunult 1976. aasta suvemängude korraldamisõigusele, kusjuures mõlemal puhul (aastail 1976 ja 1980) arvestati purjetamisvõistluste läbiviimisel Tallinnaga. Selle otsuse langetamisel oli suur rõhk asjaolul, et olümpiaregatti toetasid Eestis nii riiklikud kui ka sportlikud juhtorganid, kes lubasid olümpiavõistluste tarvis Tallinnasse välja arendada uue ja kõigiti nüüdisaegse purjespordikeskuse.

Ja nii ka läks. Piritale kerkiski tänu olümpiakorraldusele mastaapne ehitis, mille rajamisel oli võetud omajagu eeskujuks 1972. aasta Müncheni mängudeks Kielis ehitatud purjespordikeskus. Lisaks valmisid Tallinnas veel mitmed uusehitised (Olümpia hotell, lennujaam, teletorn, linnahall, postimaja, Pirita tee jm), mis muutsid linnapilti tuntavalt nüüdisaegsemaks ning millest täpse ülevaate leiate siit linnakaardilt. Samuti tuli olümpiamängude eel 1980. aasta juunis Tallinna-Helsingi-Tallinna liinile uus ja seni sama marsruuti sõitnud laevast tunduvalt suurem reisiparvlaev Georg Ots.

Kuigi korraldajad soovisid luua Eestist neutraalset apoliitilist kuvandit kui rikka ajalooga mereäärsest maast, sattus regatt siiski poliitilistest pingetest pilgeni laetud sündmuste keskele. Mäletatavasti saatis Moskva mänge lääneriikide boikotikampaania, mis oli põhjustatud Nõukogude vägede sisseviimisest Afganistani 1979. aastal, lisaks mõjutas toimuvat mängude purjeregatt Eestis, mis maailma silmis oli ju okupeeritud territoorium.

Nii saabki Tallinna regatti vaadelda mitmest vaatevinklist, nagu tutvustab ka siinne pööratav plakatisein. Korraldajalinna Moskva jaoks oli tegu osaga üldisest olümpiakorraldusest, mis pidi demonstreerima NSV Liidu suutlikkust suurvõistlusega edukalt hakkama saada, kohapealsete korraldajate eesmärk oli esitleda maailmale eestlaste maad ja kultuuri, tundlikum osa maailmast aga tõstis esile juba eelmainitud poliitilise konteksti: olümpiaregati toimumise okupeeritud territooriumil.

Mitmed tugevad purjetamisriigid jätsidki lõpuks Tallinna kohale tulemata ning mitmed delegatsioonid otsustasid osaleda olümpialipu all – teisisõnu, riigid ise olümpial ei esinenud, kuid oma sportlaste osavõttu ka ei keelanud. Kokku tegi Tallinnas seetõttu kaasa vaid 23 riigi purjetajaid (võrdluseks, neli aastat varem Montrealis oli stardis olnud 40 riigi purjetajaid, neli aastat hiljem Los Angeleses osales seilajaid koguni 60 riigist!).

Eriline hetk saabus aga medalivõitjate autasustamisel. Nimelt tegi neil võistlustel ajalugu ühemehepaadil Finn osalenud Esko Reckhardt, kellest tuli läbi aegade üldse esimene Soomele purjetamises olümpiakulla võitnud sportlane. Ja nii saigi Eesti publik autasustamisel kuulda Soome hümni, mis on teatavasti sama viisiga, kui iseseisva Eesti hümn. Soomlase olümpiavõit kujunes emotsionaalseks mõlemal pool Soome lahte!